Joogafestivali peaesineja David Lurey rääkis, et kui üks lihas pingutab, on aktiivne (inglis k. penetrate), siis teine lihas alistub (inglis k. surrender). Ennast jälgides jõudsin arusaamiseni, et kui su ego pingutab, on aktiivne, siis su hing alistub. Kui su mõistus pingutab, siis su süda alistub. Kui su hing on aktiivne, siis ego alistub. Kui sa teed südamega, siis su mõistus alistub. Selle järelduse üle mediteerides pistis meel koguaeg vahele, küsides, kas ma tõesti arvan, et mõistus ja süda (ego ja hing) ei saa olla võrdselt aktiivsed.
Mõistsin, et olen siiani defineerinud võrdsust valesti. Tegutsemine ja alistumine ongi võrdsed, see on koostöö, et toimuks ükskõik milline liikumine. Näiteks, kui meil on vaja eesmärkide poole rühkida, siis peab naiselik energia alistuma meie sees olevale mehelikule energiale. Selle avastamine väristas mu keha, sest see seadus kehtib kõiges, see toimib meie kehades, meie energiates, meie suhetes. Arusaamine, et millelegi aktiivsemale alistumine on mootor, koostöö, mis viib sind järgmisesse punkti, pani mind kõigele teistmoodi vaatama.
Selleks, et "mootor" nagu kellavärk töötaks, tuleb jälgida, et kõik saaksid oma osa: kord üks, kord teine, kord üks, kord teine. Nagu hammasrattad. Kui üks jääb domineerima, siis mootor kiilub kinni. Võib-olla väiksemate hammasrataste kinni kiilumine suures pildis ei sega, kuid miski su mootorisüsteemis peab seetõttu kas üle- või alatöötama.
