“Ja Clarissa nägi – nägi, kuidas Ralph Lyon kardinat kohendas ja juttu jätkas. Pidu polnudki siis luhtunud! pidu pidi korda minema. See oli alanud /-/ Clarissa vahetas igaühega mõne sõna ja külalised valgusid tubadesse; valgusid millessegi, mitte tühjusse, sest Ralph Lyon oli kardinat kohendanud.”(lk 150)
Proua Dalloway kordab endale ikka ja jälle – “Ära pelga suvekuuma / ega talve karmi pakast” (“Cymbeline" Shakespeare). See pealtnäha tähtsusetu värss viitab aja mööduvusele aastaaegade vaheldumise näol ja kannab endas ka sama elujulgust, mida kogu romaan. Kas ei ole kihk pidusid korraldada ilmekas näide proua Dalloway elujulgusest? Julgusest elada, luua, korraldada? Ära pelga aega! Ära pelga aega tema mööduvuses ja muutlikkuses, sest see on tema loomus! Suvi sümboliseeriks selle elu head ja positiivset, talv aga negatiivseid, halbu aegu. Niisiis – ära pelga head ega halba, sest aeg on üks!
"Proua Dalloway"
"Tunnid"/"The Hours"
