Pea alandlikkusest norus olen viimasel ajal lahendanud mõistatust, kus ma siis olen kõik need aastad olnud? Kindlasti mitte enda sees. Olen olnud oma vanemates, vanavanemates, õpetajates, sõprades, tuttavates, võõrastes, armastustes. Püüdes ära arvata, mida keegi minult tahab, et siis olla just selline. Killuke mind siin ja killuke mind seal.
"See, mis ütlesin, tekitas nüüd sellise jama!", "Pidin ma ennast nüüd ausalt väljendama, ta sai pahaseks.", "Kuidas ma olen õnnelik, kui temal on selline jama?", "Mu vanaemal on paha tuju, kuidas ma saaksin teda õnnelikuks teha?" - Kelle eest ma veel vastutada tahtsin? Või keda veel kontrollida? Ma arvan, et maailmas polnudki ühtegi inimest, keda ma ei tahtnud päästa, kelle eest valikuid teha (kontrollida) ning pidada ennast kõigi teiste tunnete ja valikute eest vastutavaks./alkeemia.ee/